ERAMUS+

Uurimused väidavad, et ilukirjandus arendab inimese empaatiavõimet, kujutlusvõimet ja see on seotud tema sotsiaalse võimekuse ehk elus hakkamasaamisega. Tsitaat ühest artiklist (Neil Gaiman): „Ma olin kord New Yorgis ja kuulasin jutuajamist uute vanglate ehitamisest, mis on tohutult kasvav tööstus Ameerikas.  Vanglatööstus vajab plaani – kui palju vangikonge tulevikus vaja läheb? Kui palju vange on umbes 15 aasta pärast? Ja nad leidsid, et saavad seda väga kergesti ennustada, kasutades lihtsat algoritmi, mis põhineb küsitlusel, kui paljud 10-11-aastatest lastest ei oska lugeda. Ja kohe kindlasti ei oska lugeda oma rõõmuks.“
Seos mittelugemise ja asotsiaalse käitumise seos on ilmselgelt olemas. Ning see on paljuski seotud empaatiavõimega, suutlikkusega kujutleda end teise inimese olukorda. Ilukirjandus on ainulaadne selle poolest, et võimaldab inimesel lugemise käigus luua täiesti kordumatu omamaailma, elada tegelaskujude sisse viisil, mida ei paku ükski teine kunstiala.
Uurimused väidavad ka, et just kirjandusklassika lugemine aktiveerib ajus piirkondi, mida teised kunstialad ei tee (samuti mitte lihtsakoelise meelelahutuskirjanduse lugemine).
Erinevad uurimused näitavad aga ka seda, et ilukirjanduse lugemine on langustrendis, eriti laste ja noorte hulgas. Seetõttu peame vajalikuks lugemisest tulenevatele kasulikele aspektidele tähelepanu tõmmata ning leiame, et parim viis selleks on hõlmata tegevusse terve pere, sh vanavanemad, et ühtlasi tugevdada põlvkondadevahelist ühtsustunnet. See, kuidas loetud kogetakse ning kuidas kogetakse lugemise kaudu maailma, on põlvkonniti erinev. Loetu üle arutlemine aitab leida ühisosa ning paremini mõista teisi vaatenurki.

Oma projektiga tahame saavutada mitu eesmärki:
1. Saavutada laiem kõlapind sellele, kui oluline on lugeda ilukirjandust.
2. Lugemise ja lugude jutustamise kaudu tihendada sidemeid perekondade vahel. Laste ja vanemate ning eriti laste ja vanavanemate vahel, kus omavaheline suhtlemine muutub aina enam virtuaalseks/ pealiskaudseksning pered ei jaga enam omavahel "samu lugusid". Kaasaegses ühiskonnas on juba küllalt tavaline ka see, et vanavanematel ja lapselastel võib olla erinev kodune keel ja nad võivad elada erinevates riikides. Tehnoloogilised oskused ja suhtluskanalid on neil põlvkondadel samuti erinevad, mis omakorda pärsib põlvkondadevahelist lõimumist. Ühiste lugemiselamuste jagamine, loo jutustamine (storytelling) ning üksteisele valjusti ettelugemine toimib efektiivse põlvkondadevahelise sidemete tugevdajana. Kirjanikumuuseumid on sellise tegevuse arendamiseks ja promomiseks suurepärane keskkond, mis omab mitmekülgseid võimalusi erinevate tegevuste kaudu erinevates vanusegruppides ja sotsiaalsetes keskkondades viibivate inimeste kirjanduse ja lugemise juurde toomiseks.
3. Ühtlasi soovime nende tegevuste kaudu promoda ka kirjandusklassikat ja kirjanduspärandit, et tagada kultuuriline järjepidevus.
 
Projekti tegevuseks on töötajate uute oskuste omandamine, et seatud eesmärke täita. Tahame näha teiste kirjandusmuuseumide tööpraktikaid, kuidas nad toovad kirjandusmuuseumisse perekondi ning kuidas promoda kirjandust kui sotsiaalset toimetulekut parandavat ning perekondlikke sidemeid tugevdavat valdkonda. Samuti soovime omandada kogemusi selles, kuidas on teistes  kirjandusalastes muuseumites kasutatud lugemis-ja kirjandusprojekte lõimumise vahendina, mida pakutakse vähemusrahvustele ja ka turistidele.

Projekti tulemusel valmivad uued innovaatilised haridusprogrammid, lugemise ja loo jutustamise põhised tegevused peredele.