ERAMUS+

Taanis Erasmus+ projekti “Lugemine põlvkondade vahelise sidususe tugevdajana” raames käisid 27.-31. oktoobril Kairi Tilga E. Vilde muuseumist Tallinnas, Arne Tegelmann Palamuse O. Lutsu nim. Kihelkonnakoolimuuseumist ning Maarja Vaino A. H. Tammsaare muuseumist Tallinnas. Reisi eesmärk oli külastada ennekõike kahte Taani olulisemat kirjaniku muuseumi: H. C. Anderseni muuseumit Odense linnas ning Karen Blixeni muuseumit Rungstedis. Soovisime luua nende muuseumidega kontaktid võimalikuks edasiseks koostööks, kuid ka lihtsalt selleks, et näha, millistest tegevustest neis muuseumides oleks meil õppida. Fookus oli mõlema muuseumi puhul sellel, kas ja kuidas toovad nad muuseumidesse peresid.

 

Nii H. C. Andersen kui ka Karen Blixen on ülemaailmselt tuntud autorid ja tundub, nagu ei tohiks nende muuseumid kokku puutuda muredega, mis on meil Eestis ja mis paljuski tulenevad ka meie väikesest rahvaarvust. Turistid, kes Eesti kirjandusklassikute muuseumides on pigem marginaalne külastajarühm, ongi mõlemas Taani kirjaniku muuseumis kõige arvukamad külastajad. Mõlemas muuseumis moodustasid turistid vähemalt 50% üldkülastajate arvust.

Mõneti üllatusena tuli see, et H. C. Anderseni ega ka Karen Blixeni muuseumis ei olnud kuigivõrd palju tegeldud haridustööga ja välja töötatud erinevaid haridusprogramme. Blixeni muuseum tunnistas, et kohalik kogukond on nende muuseumisse vähe kaasatud. Samas nägid nad seal just potentsiaali peredele, kui ainult leiduks see õige nurk, mille kaudu kohalikud pered hakkaksid muuseumit atraktiivseks pidama. Potentsiaal on olemas kauni Blixeni aia ja pargi näol, kus kohaliku dinimesed armastavad käia jalutamas ja piknikke pidamas.

 

Ka H. C. Anderseni muuseumis ei olnud eraldi peredele mõeldud tegevusi. Samas kuulus muuseumi juurde nn mängumaa, mis iseenesest juba täitis seda funktsiooni: mängumaal said väikesed lapsed ise kehastuda muinasjututegelasteks ja nii tuttavaks Anderseni loominguga, emad ja ka terved pered käivad mängumaal meelsasti. Seega kahtlemata on mängimise võimalus lapsele üks põhjus, miks pered muuseumisse tulevad. Samas võis kogeda ka Taani Rahvusmuuseumis, mille juurde oli loodud eraldi “Lastemuuseum” ning kus oli väga palju peresid, kes üheskoos Lastemuuseumit läbisid. Lisapõhjuse andis kindlasti ka see, et sissepääs muuseumisse oli tasuta.

Rahvusmuuseum andis mulle isiklikult palju mõtteid selle kohta, kuidas paremini ellu viia Tammsaare muuseumis planeeritavat uut püsinäituse seinatekstide “lasteversiooni”.

 

H. C. Anderseni muuseumisse läksime 28. oktoobril ning meid võttis vastu muuseumi teadur ja püsinäituse autor Ejnar Stig Askgård. Ejnar võttis meiega kohtumist tõsiselt ning rääkis meile muuseumi püsinäituse kontseptsioonist, ülesehitusest ning muuseumi tööst ja tegevustest äärmiselt põhjalikult ja sisukalt. Muuseumi püsinäitus, mis järgmisest aastast läheb muutmisele, jättis väga hea mulje. See oli üles ehitatud mitmetasandiselt, oli rikastatud mitmete audiovisuaalsete ja tehniliste vahenditega, kuid põhiosas rõhus põnevatele ja väärtuslikele ajaloolistele esemetele ja sinna juurde räägitud lugudest. Ekspositsioon tõi sisse laiema konteksti ja rääkis ka Anderseni ajastust, samal ajal iga uue ruumiga liikus lähemale Anderseni isikule ja andis kokkuvõttes kirjanikust ja tema ajastust suurepärase läbilõike ja sissevaate. Jäime selle kohtumisega väga rahule, saime võrrelda nende muuseumi praktikaid meie muuseumide praktikatega, leida kokkupuutepunkte ja erinevusi nii rahastamisskeemides kui ka teadus- ja haridustöös. Üllatusega kuulsime, et kohalikud koolid ei käi muuseumis palju, tundus, et siin on Eestis olevad koolid saanud paremini aru muuseumide positiivsest mõjust ja õpitöösse kaasamise kasulikkusest.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Väga hea mulje jättis Odense linnaruum, kus Andersen oli väga nähtaval – nii erinevate skulptuuridega (Tinasõdur, Andersen ise) kui ka kogu linna läbivate Anderseni “jalajälgedega”, mis käisid läbi kõik paigad, mis Anderseniga seotud olid.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Karen Blixeni muuseumis käisime 29. oktoobril. Vaatasime nii väikest püsinäitust kui ka ajutist näitust Blixeni kostüümidest, mille juurde oli loodud ka eraldi lastenurk, kus samad kostüümid oli kopeeritud laste suuruses ning mida lapsed said selga panna. Muus osas keskendusime rohkem teadmiste ja kogemuste vahetamisele, pikemalt rääkisime erinevatest viisidest, kuidas muuseum end turundab. Blixeni muuseumi fookus on rohkem uurimisel ja koostööl ülikoolide ning kirjastustega üle maailma – muuseum on kirjaniku autoriõiguste haldaja, mis tähendab palju tööd kirjastamis-, lavastamis- ja ekraniseeringutega seotud küsimustes. Ühtlasi saab ka aga muuseum autoriõguste pealt märkimisväärset tulu, samuti on tulutooja majas paiknev kohvik.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Planeeritud visit Kopenhageni linnamuuseumisse, kus samuti asus Anderseni väljapanek, jäi kahjuks muuseumi kolimise tõttu ära. Selle visiidi asendasime käiguga Rahvamuuseumisse, mis oli võimas kogemus – muuseum oli suur, hästitoimiv ning suurepäraste ajutiste näitustega, mis rakendasid kõiki moodsaid museoloogilisi vahendeid. Inspiratsiooni pakkus ka juba mainitud lastemuuseum Rahvusmuuseumi ühe osakonnana.

30. oktoobril külastasime Bakkehuset-i, mis on Taani romantismiajastu kirjanduse tähtsamaid kohti, nn. Rahbekite kirjandussalong. Maja ise oli vaatamisväärsus, olles kogu piirkonna kõige vanem säilinud maja. Originaalsisustus ja selle juurde käiv kultuuriajalugu olid väga huvitavad, museoloogilisest aspektist muuseum uusi mõtteid ei pakkunud. Võib ära märkida linnupuuri elevate lindudega, mis lisas veelgi ajatupärast ehedust.

Lisaks külastasime ka Glüptoteeki, Kopenhageni suurimat kunstimuuseumi, mis üllatas hilise avamisaja ning rahvarohke kunstiõhtuga.

Kokkuvõttes oli reis sisukas ja täitis oma eesmärgi luua kontakte ja vahetada kirjanike muuseumidele spetsiifilisi kogemusi, praktikaid ja ideid. Saime teada, et ka maailmakuulsate autorite muuseumides on sarnaseid probleeme nagu meie muuseumides, mis avaldub rahapuuduses ja väheses tööjõus. Nägime, et meil ei ole oma muuseumides midagi häbeneda ja võiksime nii mõneski küsimuses olla teistele ka inspiratsiooniallikaks. Valmis lahendusi, kuidas tuua kirjandusmuuseumisse peresid, kummalgi muuseumil pakkuda ei olnud, pigem jõudsime ühiselt järelduseni, et see töö seisab kõigil alles ees ning on üks olulisemaid teemasid, millegi tuleb kohe hakata tegelema.

 

Reisiseltskonna nimel

Maarja Vaino