Õpirännak Luxembourgi muuseumidesse
Õpirännakul Luxembourgis käisid 8.-12. septembrini Aili Kalavus Palamuse O. Lutsu nimelisest Kihelkonnakoolimuuseumist ning Mari Niitra Liivi Muuseumist.
Jõudsime Merschi linnakesse teisipäeva, 8. septembri hilisõhtul peale päevateekonda lennuki ja bussiga. Raudteejaamas ootas ees Rahvusliku Kirjanduskeskuse töötaja Pascal, kes sõidutas meid ööbimiskohtadesse.
Järgmisel hommikul alustasime tegusalt. Kohtusime esmalt kirjanduskeskuse direktori Claude D. Conteriga, kellega arutasime järgmiste päevade plaane. Claude soovitas meile mitmeid näitusi ja muuseume, mida võiksime kindlasti külastada, organiseeris meile tasuta sissepääsu mõnda kohta ning kuna olime otsustanud väljasõite teha omal käel, aitas orienteeruda ka kohalikus ühistranspordis. Jõudsime käsitleda ka üldhuvitavaid teemasid nagu väikerahvaste kirjandus ja selle määratlemine.
Järgnevalt tegi Pascal meile keskuses põhjaliku ringkäigu. Tutvusime nii parasjagu keskuses eksponeeritava näituse kui hoidlatega ning saime kiigata näituste ja väljaannete ettevalmistamise köögipoolele.
Luxembourgi rahvuslik kirjanduskeskus võtab vastu ja talletab kõigi Luxembourgi kirjanike pärandit, sarnanedes nii mõneti meie Kirjandusmuuseumiga. Töötajad kurtsid, et hoidlapindu hakkab tasapisi nappima ning esialgu konkreetne lahendus sellele murele puudub. Muus osas tuli aga kirjanduskeskusega tutvumise järel üksnes imetlust avaldada: suurepärased töötingimused ja stabiilne finantseerimine riigi poolt, mis tagab piletita külastused. Teisisõnu ei pea Luxembourgi kirjandusega tegelejad muretsema, kas ikka suudavad piisavalt omatulu teenida, et ots otsaga välja tulla.
Keskus koostab mitu korda aastas temaatilisi näitusi, parajasti oli nt vaadata näitus Esimesest Maailmasõjast ning selle peegeldustest kirjanduses. Näitusetekstid olid paralleelselt prantsuse ja saksa keeles – õnneks olin kunagi prantsuse keele elementaartaseme omandanud.
Uurisime ka näitusel eksponeeritud esemelise materjali kohta. Selgus, et toimib korrespondentide ja kontaktisikute võrgustik, kes heal meelel annavad keskusele väljapanekuteks vanu esemeid, fotosid, kirju jm arhiividokumente. Väga heaks praktikaks on ka kirjanduskeskuse tava üllitada koos näitusega põhjalik raamatumõõtu kataloog, mille külastaja meelsasti kaasa ostab. Ilmasõja näituse kataloog oli mitusada lehekülge paks, rohke fotomaterjaliga ning maksis 25 eurot. Võiks kõrva taha panna ja proovida järele teha, kui eelarve vähegi kannatab!
Huvipakkuv oli ka keskuse uurijate töömeetod. Kui nt Eestis on tavaks, et esemelise pärandiga, arhiivimaterjalidega tegelevad eeskätt varahoidja ning konservaator, uurimusi kirjutavad aga teadurid, siis Luxembourgi kirjanduskeskuses tegeleb iga töötaja kõigi nende etappidega ise. Seega kui keskusse jõuab nt mõne lahkunud kirjaniku isiklik arhiiv koos käsikirjade, kirjavahetuse ja teatud osas ka isiklike esemetega, töötab üks konkreetne uurija kõigepealt materjali läbi ning süstematiseerib selle. Edasi on tal juba pilt selge ning ta saab asuda uurimistöö juurde, mille väljundiks on hiljem juba näitused, artiklid jm uurimused. Igati loogiline.
Peale keskuse kõigi korruste läbituulamist olime üpris väsinud ja näljased. Siirdusime kahekesi Luxembourg citysse, et hilist lõunasööki süüa ning natuke pealinnas ringi vaadata. Nii linn kui kogu riik on meeldivalt kompaktsed. Eriti meeldis eestlastena sattuda maale, mis meie kodumaast veelgi pisem.
Järgmiseks päevaks oli plaanis väljasõit Viandeni, kus asub Victor Hugo muuseum. Riigi mägisemasse põhjaossa, nn Luxembourgi Šveitsi, tuli sõita kahe bussiga. Ümberistumisel juhtus ka väike viperus: ootasime järgmist bussi päris pikalt bussijaama ees, kuni viimaks taipasime, et meile vajalik buss väljub jaama teiselt küljelt. Muidu aga toimib sealne ühistransport nagu kellavärk ning neljaeurose päevapiletiga saab terve riigi soovi korral risti-põiki läbi sõita.
Õige bussi peale istunud, olime peagi juba Viandenis. Leidsime Hugo majamuuseumi nukuliku linnakese keskelt, asulast läbi voolava jõe äärest. Piletit ostes saime kaasa ka ingliskeelse audiogiidi, mis andis eri eksponaatide kohta põhjalikku infot. Ekspositsioon ise paiknes miniatuurse majakese mitmel eri korrusel. Näitusele välja pandud esemed olid hoolikalt ja läbimõeldult valitud. Enim avaldas muljet Victor Hugo lumivalge elusuuruses skulptuur, mis oli asetatud töötuppa sekretärilaua taha, kirjutussulg käes. Mingis mõttes on selline lahendus ju väga sarnane meilgi moodi läinud vahakujudega, kuid mõjub märksa maitsekama, kunstilisema ja kontseptuaalsemana. Meie jaoks oli uudseks ka fakt, et Hugo oli hea käega joonistaja, mitmel pool oli välja pandud visandeid, mis kujutasid näiteks sellesama Viandeni vaateid.
Klassiku muuseumile tiir peale tehtud, sõime jõeäärses välikohvikus lõunat ning võtsime suuna üle jõe mäeharjal kõrguva Viandeni lossi poole. Peale mäkketõusu mööda ajaloolisi tänavaid sisenesimegi kindluse väravatest. Viandeni loss on rajatud 11.-14. sajandil, 19. sajandil oli see peamiselt varemetes – ka Hugo joonistustel jäid silma morbiidsed varemed. 1970. aastatel suur osa kindlusekompleksist taastati. Paljuski kerkisid lossi ruumides ekseldes silme ette kodumaised kindlused samast perioodist, nt Kuressaare, Rakvere ja Narva. Lossi ruumides anti põhjalik ülevaade kindluse ajaloost ning taastamisprotsessist. Ühes saalis võis silmata pooleliolevaid gobelääne, mille kallal käivad pusimas kohalikud lapsed. Sama ruumi seintel oligi ka väga esinduslik ajalooliste gobeläänide väljapanek, kus eksponeeritud haruldused ulatusid välja lausa renessansini.
Õhtul Merschi tagasi jõudes tegime põhjaliku tutvumistiiru ka linnakese ajaloolistes kvartalites. Miniatuurne ja väärikas kõigest paari tuhande elanikuga asula.
Kolmandal päeval oli plaanis külastada Luxembourg Citys asuvaid muuseume. Eelistasime citys ühistranspordi asemel jalgsi liikuda, esmalt kõndisime läbi vanalinna, laskusime mööda tsepeliinina kulgevaid tänavaid alla orgu ning tõusime nn eurolinnaossa Kirchbergi, kus asuvad mitmed olulised muuseumid, sh Luxembourgi linna ajaloo muuseum. Parajasti eksponeeriti seal näitust Luxembourgi iseseisvumisest. Väljapanek oli ülidetailne, hõlmas väga paljusid ajaloolisi võtmeisikuid üle Euroopa ning kuna see oli taas prantsuse ja saksa keeles, oli üsna raske kogu sellest infost ennast läbi närida. Kahtlemata oli tegemist aga väga professionaalse ja põhjaliku tööga.
Tutvusime ka püsinäitusega Luxembourgi linna ajaloost, mis oli üsna traditsiooniline kronoloogiline ülevaade. Seejärel põikasime läbi ka naabruses asuvast MUDAMist ehk kunstimuuseumist ning siirdusime vanalinna tagasi. Õhtuks oli meil kokku lepitud õhtusöök kirjanduskeskuse töötajatega ühes kohalikest rahvusrestoranidest. Vahetasime taas elavalt mõtteid kahe väikerahva kirjanduse ja kultuuri üle, tõmbasime paralleele ja nentisime, et väikeste kirjanduste positsioon ei ole sugugi nii lootusetu. Õhtu lõpetas Claude'i juhitud väike ringkäik Luxembourgi kesklinna kirjanduslikes paikades. Nagu selgus, peab ta plaani kirjanduslike turisimimarsruutide koostamisest ja promomisest. Igati väärt mõte.
Ja saigi läbi me reis, järgmise varahommiku pimeduses alustasime teekonda Frankfurdi lennujaama suunas.